Jaotatakse omakorda B- ja T-lümfotsüütideks. Osalevad organismi immunoloogilises
kaitsesüsteemis.
B-lumfotsüüdid toodavad antikehi, T-lümfotsüüdid tapavad viiruste poolt
nakatatud rakke ja reguleerivad teiste lümfotsüütide aktiivsust. T-lümfotsüütidel eristatakse veel mitut alapopulatsiooni: T-helper , T-suppressor ning T-tsütotoksilised rakud. T-helperid stimuleerivad makrofaage ning aitavad teisi lümfotsüüte reageerimisel vôôrantigeenidele. T-helperite tähtsust demonstreerib AIDS: nimelt AIDS'i pôhjustav viirus (HIV) nakatab just T-helpereid, mille tulemusel need rakud hävivad ning immuunsüsteemi töö on sedavôrd häiritud, et organism muutub vastuvôtlikuks tavalistele mikroorganismidele, mis normaalselt pole ohtlikud. Tsütotoksilised T-rakud osalevad vahetult nakatatud rakkude hävitamisel.
4. NK-rakud e. naturaalkillerid
Organismis on veel ka lümfotsüütidele lähedasi rakke, mida kutsutakse NK-
rakkudeks. (NK- natural killer) . Need osalevad kasvajarakkude hävitamises ning ka
viiruste poolt nakatatud rakkude hävitamises. NK rakkude in vitro uurimine on
näidanud, et kui nad on aktiveeritud, siis nad on võimelised tapma kõikvõimalikke
rakke. Organismis käituvad nad aga väga selektiivselt, tappes ainult võõraid ja
nakatatud rakke, kuid mitte normaalseid rakke. Kuidas nad suudavad vahet teha oma ja
võõra vahel? See on hakanud selguma alles hiljuti, nimel tviimastel aastatel (1994-1996) on isoleeritud mitmeid geene, mis kodeerivad NK-rakkude retseptorvalke. Tuntakse nii positiivseid retseptoreid (mis vastava ligandiga seostumisel käivitab NK-rakus sihtrakku surmava aktiivsuse), kui ka negatiivseid retseptoreid (mis ei lase NK-rakul sihtrakku tappa). See veel ei tähenda kaugeltki, et NK-rakkude aktiivsuse regulatsiooni küsimused oleks lôplikult lahendatud. Pole täpselt selge, millised on need sihtrakul olevad ligandid , mis seostuvad nende retseptoritega. Üheks ligandiks, mis seostub nn. negatiivse retseptoriga ja mis seega pidurdab sihtraku tapmise NK-raku poolt, on suure koesobivuskompleksi klass I antigeenid (MHC klass I). Need valgud on olemas enamikes normaalsetes kudedes kuid tihti on nende valkude ekspressioon kadunud vôi alanenud kasvajarakkudes vôi ka viiruste poolt nakatatud rakkudes. Kuna tsütotoksilised T-lümfotsüüdid vajavad sihtraku tapmiseks MHC-antigeenide olemasolu, siis NK-rakkude puhul on asi vastupidi - MHC antigeenide puudumine on signaaliks NK-rakkudele, et tegemist on 'kahtlase' rakuga. Siit on näha, et NK-rakud ja T-lümfotsüüdid täiendavad teineteist: NK-rakud tapavad neid rakke, mis T-lümfotsüütidel jäi kahe silma vahele.
Megakarüotsüüdid.
Need on selles mõttes erandlikud vererakud, et nad jäävad ka küpsetena
luuüdisse. Nad on väga suured rakud (kuni 60 mikrom. läbimõõdus, nende tuum on
polüploidne). Nad asetsevad luuüdis olevate verekapillaaride vahetus läheduses ning
sopistavad oma jätkeid läbi endoteelirakkude. Nendest jätketest eralduvaki
vereliistakud e. trombotsüüdid, mis kantakse vereringega laiali. Vereliistakute ülesanne on käivitada verehüübimise reaktsioon
Vereloome
Kôik vererakud pärinevad luuüdis asuvatest vereloome tüvirakkudest.. Iga rakutüübi produktsioon on kontrollitud
individuaalselt. Näit. bakteriaalse infektsiooni korral suureneb veres neutrofiilide hulk;
algloomade v.m. parasiitide infektsioon suurendab eosinofiilide hulka. Hapniku vaegus
suurendab erütrotsüütide hulka.
Vereloomet e. hemopoeesi reguleerivad valgulised faktorid (tuntakse umbes 20
faktorit, kuid neid avastatakse järjest juurde). Paremini uuritud faktor on erütropoetiin,
mis avastati juba 1906.a.lihtsate loomkatsete abil. Seda toodavad neeru rakud.
Krooniliste neeruhaiguste puhul, kui erütropoetiini produktsioon langeb ja sellest tekib
aneemia e. kehvveresus, kasutatakse erütropoetiini raviotstarbel. 1992.a. seisuga oli
lubatud kliinilises praktikas kasutada 4 vereloome faktorit. GM-CSF (granulocyte-
macrophage colony stimulating factor) ja G-CSF (granulocyte colony stimulating
factor) abil stimuleeritakse granulotsüütide ja monotsüütide produktsiooni selliste
haigusseisundite puhul, kus nende produtseerimine on alla normi. See esineb näiteks
vähipatsientidel pärast keemiaravi vöi luuüdi siirdamist. Interleukiin 2 (IL-2)
kasutatakse vähipatsientidel T-lümfotsüütide hulga suurendamiseks, mis tugevdab
organismi rakulist immuunsust.