Vererakud

Kõik vererakud pärinevad luuüdis paiknevatest vereloome tüvirakkudest. Veres on palju rakutüüpe, milledest osad funktsioneerivad täielikult vaskulaarsüsteemis, osad aga kasutavad vereringet lihtsalt transpordiks ning funktsioneeerivad väljaspool vereringet. Kõikidel vererakkudel on piiratud eluiga ja neid produtseeritakse pidevalt juurde. Vererakke on võimalik jaotada järgmiselt:
  • erütrotsüüdid e. punased vererakud
  • leukotsüüdid e. valged vererakud
  • vereliistakud e. trombotsüüdid. Need ei ole terviklikud rakud, vaid on tekkinud megakarüotsüütidest ja kujutavad endast nende rakkude kortikaalse tsütoplasma lahtitulnud fragmente.

    Erütrotsüüdid

    Neid on veres kõige rohkem võrreldes teiste rakutüüpidega. Nad moodustavad 45% vere kogumahust, leukotsüüdid moodustavad 1%, ülejäänud on vereplasma.Küps erütrotsüüt sisaldab väga palju hemoglobiini, tal praktiliselt puuduvad organellid. Imetaja erütrotsüütides puuduvad tuum, tsütoplasma võrgustik, mitokondrid ja ribosoomid. Need on diferentseerumise käigus rakust välja heidetud. Erütrotsüütide eluiga on inimesel ca 120 päeva, hiirel 55 päeva. Vananenud erütrotsüüdid fagotsüteeritakse ja lammutatakse maksas ja põrnas paiknevate makrofaagide poolt.

    Leukotsüüdid

    Erinevalt erütrotsüütidest on leukotsüüdid vôimelised vaskulaarsüsteemist väljuma, tungides läbi verekapillaaride seina.Jagunevad omakorda kolme suurde kategooriasse:

    1. Granulotsüüdid.

    Nende rakkude tsütoplasma sisaldab hulgaliselt lüsosoome ja sekretoorseid vesiikuleid. Neid jaotatakse omakorda 3-ks rühmaks vastavalt oma morfoloogiale ja värvumisele teatud värvidega:

    1.Neutrofiilid e. polümorfonukleaarsed leukotsüüdid

    Need on fagotsütoosivõimelised rakud, hävitavad organismi sattunud mikroobe. Põletikukoldest pärinevad ained (N-formüül peptiidid) toimivad neutrofiilidele kemoatraktandina, mille tagajärjel neutrofiilid tungivad läbi kapillaaride seina ning migreeruvad kemotaktiliselt põletikukoldesse.

    2. Basofiilid

    Need rakud sekreteerivad histamiini, aitavad vahendada põletikulisi reaktsioone. Funktsionaalselt on basofiilid väga sarnased sidekudedes olevatele nuumrakkudele (mast cells), mis samuti on toodetud vereloome tüvirakkude poolt.

    3. Eosinofiilid

    Hävitavad parasiite ja moduleerivad allergilisi ja põletikulisi reaktsioone.

    2. Monotsüüdid

    Sarnaselt neutrofiilidele on nad võimelised vaskulaarsüsteemist väljuma, pärast seda muutuvad nad makrofaagideks. Koos neutrofiilidega kujutavad nad endast peamisi fagotsütoosivõimelisi rakke. Need rakud sisaldavad erilisi lüsosoome, mis ühinevad tekkivate fagotsütoosi vesiikulitega (fagosoomidega). Need spetsialiseeritud lüsosoomid sisaldavad väga reaktsioonivõimelisi aineid (superoksiid ( O2-) ja hüpoklorit (HOCl), samuti ka lüsosomaalseid hüdrolaase. Makrofaagid on suuremad ja pikema elueaga kui neutrofiilid. Nad vastutavad kudedes vananenud, surnud ja kahjustatud rakkude eemaldamise eest, nad on võimelised hävitama ka organismi tunginud algloomi.

    3. Lümfotsüüdid

    Jaotatakse omakorda B- ja T-lümfotsüütideks. Osalevad organismi immunoloogilises kaitsesüsteemis. B-lumfotsüüdid toodavad antikehi, T-lümfotsüüdid tapavad viiruste poolt nakatatud rakke ja reguleerivad teiste lümfotsüütide aktiivsust. T-lümfotsüütidel eristatakse veel mitut alapopulatsiooni: T-helper , T-suppressor ning T-tsütotoksilised rakud. T-helperid stimuleerivad makrofaage ning aitavad teisi lümfotsüüte reageerimisel vôôrantigeenidele. T-helperite tähtsust demonstreerib AIDS: nimelt AIDS'i pôhjustav viirus (HIV) nakatab just T-helpereid, mille tulemusel need rakud hävivad ning immuunsüsteemi töö on sedavôrd häiritud, et organism muutub vastuvôtlikuks tavalistele mikroorganismidele, mis normaalselt pole ohtlikud. Tsütotoksilised T-rakud osalevad vahetult nakatatud rakkude hävitamisel.

    4. NK-rakud e. naturaalkillerid
    Organismis on veel ka lümfotsüütidele lähedasi rakke, mida kutsutakse NK- rakkudeks. (NK- natural killer) . Need osalevad kasvajarakkude hävitamises ning ka viiruste poolt nakatatud rakkude hävitamises. NK rakkude in vitro uurimine on näidanud, et kui nad on aktiveeritud, siis nad on võimelised tapma kõikvõimalikke rakke. Organismis käituvad nad aga väga selektiivselt, tappes ainult võõraid ja nakatatud rakke, kuid mitte normaalseid rakke. Kuidas nad suudavad vahet teha oma ja võõra vahel? See on hakanud selguma alles hiljuti, nimel tviimastel aastatel (1994-1996) on isoleeritud mitmeid geene, mis kodeerivad NK-rakkude retseptorvalke. Tuntakse nii positiivseid retseptoreid (mis vastava ligandiga seostumisel käivitab NK-rakus sihtrakku surmava aktiivsuse), kui ka negatiivseid retseptoreid (mis ei lase NK-rakul sihtrakku tappa). See veel ei tähenda kaugeltki, et NK-rakkude aktiivsuse regulatsiooni küsimused oleks lôplikult lahendatud. Pole täpselt selge, millised on need sihtrakul olevad ligandid , mis seostuvad nende retseptoritega. Üheks ligandiks, mis seostub nn. negatiivse retseptoriga ja mis seega pidurdab sihtraku tapmise NK-raku poolt, on suure koesobivuskompleksi klass I antigeenid (MHC klass I). Need valgud on olemas enamikes normaalsetes kudedes kuid tihti on nende valkude ekspressioon kadunud vôi alanenud kasvajarakkudes vôi ka viiruste poolt nakatatud rakkudes. Kuna tsütotoksilised T-lümfotsüüdid vajavad sihtraku tapmiseks MHC-antigeenide olemasolu, siis NK-rakkude puhul on asi vastupidi - MHC antigeenide puudumine on signaaliks NK-rakkudele, et tegemist on 'kahtlase' rakuga. Siit on näha, et NK-rakud ja T-lümfotsüüdid täiendavad teineteist: NK-rakud tapavad neid rakke, mis T-lümfotsüütidel jäi kahe silma vahele.

    Megakarüotsüüdid.

    Need on selles mõttes erandlikud vererakud, et nad jäävad ka küpsetena luuüdisse. Nad on väga suured rakud (kuni 60 mikrom. läbimõõdus, nende tuum on polüploidne). Nad asetsevad luuüdis olevate verekapillaaride vahetus läheduses ning sopistavad oma jätkeid läbi endoteelirakkude. Nendest jätketest eralduvaki vereliistakud e. trombotsüüdid, mis kantakse vereringega laiali. Vereliistakute ülesanne on käivitada verehüübimise reaktsioon

    Vereloome

    Kôik vererakud pärinevad luuüdis asuvatest vereloome tüvirakkudest.. Iga rakutüübi produktsioon on kontrollitud individuaalselt. Näit. bakteriaalse infektsiooni korral suureneb veres neutrofiilide hulk; algloomade v.m. parasiitide infektsioon suurendab eosinofiilide hulka. Hapniku vaegus suurendab erütrotsüütide hulka.
    Vereloomet e. hemopoeesi reguleerivad valgulised faktorid (tuntakse umbes 20 faktorit, kuid neid avastatakse järjest juurde). Paremini uuritud faktor on erütropoetiin, mis avastati juba 1906.a.lihtsate loomkatsete abil. Seda toodavad neeru rakud. Krooniliste neeruhaiguste puhul, kui erütropoetiini produktsioon langeb ja sellest tekib aneemia e. kehvveresus, kasutatakse erütropoetiini raviotstarbel. 1992.a. seisuga oli lubatud kliinilises praktikas kasutada 4 vereloome faktorit. GM-CSF (granulocyte- macrophage colony stimulating factor) ja G-CSF (granulocyte colony stimulating factor) abil stimuleeritakse granulotsüütide ja monotsüütide produktsiooni selliste haigusseisundite puhul, kus nende produtseerimine on alla normi. See esineb näiteks vähipatsientidel pärast keemiaravi vöi luuüdi siirdamist. Interleukiin 2 (IL-2) kasutatakse vähipatsientidel T-lümfotsüütide hulga suurendamiseks, mis tugevdab organismi rakulist immuunsust.