2.Uuenemine tüvirakkude abil.
3. Jagunemisvõimelised diferentseerunud rakud
Geen ced-9 aga omab vastupidist efekti - on apoptoosi suppressor. Selle üleekspresseerimine takistab raku apoptoosi, selle geeni väljalülitamisel aga toimub apoptoos ka nendes rakkudes, kus see ei tohiks toimuda. Ka sellel geenil on teada homoloog imetaja rakkudes, selleks on onkogeen Bcl-2. Selle üle-ekspressioon on täheldatud paljudes kasvajates. See on näide sellest, kuidas apoptoosi blokeerimine võib olla üheks vähitekke põhjuseks.
Kuidas detekteeritakse apoptootilisi rakke
1. DNA ahelasse tekivad katkemised ning katkemiskohti on võimalik tuvastada spetsiaalse ensüümi - terminaalse desoksünukleotidüül transferaasi (TdT) abil. See ensüüm tunneb ära vabu 3'-OH otsi ning pikendab neid otsi nukleotiididega. Kui aga reaktsioonikeskkonda lisada näiteks märgistatud nukleotiide (radioaktiivselt, fluorestseeruvalt vm.), siis inkorporeeritakse need märgistatud nukleotiidid sünteesitavasse DNA-sse.
2. Normaalsetes rakkudes on plasmamembraan ebasümmeetriline fosfolipiidide suhtes. Fosfatidüülseriin paikneb membraani tsütoplasmaatilises pooles. Apoptootilises rakus aga kaob selline lipiidide polariseeritus ning fosfatidüülseriin eksponeerub ka membraani ekstratsellulaarsele poolele. On olemas valk (anneksiin), mis seostub fosfatidüülseriiniga. Kasutades märgistatud anneksiini, võib apoptootilisi rakke nähtavaks muuta.
3. Kuna apoptootilises rakus DNA fragmenteerub, siis rakust eraldatud DNA analüüsimisel geel-elektroforeesil annab spetsiifilise redelitaolise mustri, mis on tingitud paljudest erineva pikkusega fragmentidest.